ssssaaa kurat kui vägev!

reede, 23. veebruar 2007

Juustumehe igatsus.

Sellistel päevadel nagu täna me lihtsalt mõtleme et kelle jaoks me siia maailma üldse sündinud oleme. ja milleks me üldse peaks homme ärkama. ja kuidas me oma elu edasi elada. ja kogu masenduse põhjuseks on se et me käisime täna SPARis ja koguni kaks korda juusturiiuli juures. Aga keda seal ei olnd, oli muidugi Juustumees. Ja mida me nüüd peale hakkame?

Aga muidu, täna varastasime ühest salakohvikust kaks taldrikut ka.

Õed Kamtšatkad

Mina olen lammas ja Elina on pea, mis mind juhib. Viimasel ajal olid probleemid siia sisse logimisega. Ma arvan, et tegemist on Juustumehe kurja vandenõuga. Me just tahtsime siia temast ühe postituse küpsetada, ei saanud sisse. Aga järgnevalt siis minijutustus "Juusutmees".

Elas ja oli kord Juustumees. Tal polnud üldse sõpru, naistele ta ka ei meeldinud. Sellepärast käiski ta Anne tänava poekeses "Spar" noori tudengineiusid nillimas. Ühel päeval, kui ta jälle Sparis oli, ostsid seal parasjagu süüa Anni ja Elina. Juustumees läks Annist väga kaugelt mööda, aga riivas teda eriti jultunult oma käppadega. Imelik nehh. Aga kui tüdrukud juustuleti juures olid, siis tuli ka Juustumees sinna. Näppis juustupakikesi ja siis sirutas käe Elina nina all asuvate juustupakkide juurde, kohmitses seal ja ajas paki maha. "Oih, ma alati ajan siin maha niiviisi..." ütles Juustumees oma kontaktiloomispüüdega kohmetult, aga samas võluvalt (enda arvates) naeratades. Tüdrukud liikusid järgmiste riiulite juurde söögiodüsseiale. Juustumees seikles nukralt poes, nillis, lõpuks suundus kassase, maksis oma kaupade eest ja lahkus.

Aga järgmisel päeval läks Juustumees Linnaraamatukokku. Seal nägi ta jälle samu tüdrukuid, kes parasjagu valmistusid lahkuma. Juustukas hiilis neile lähemale ja üritas kommunikeeruda, aga siis tulid ta tuttavad ning ta katapulteerus.

The End (for this time)

neljapäev, 22. veebruar 2007

Juustumehe isa

bad news, good news, bad news, good news, bad news, good news..

tähendab, hommikul käis meile Juustumehe võimalik isa siin ja tegi meile interneti. ta natuke haises ka, aga lõpptulemus on ju tegelt olulisem.

no ja siis tuli bad news, etetet, ma ei viitsi neid probleeme siin eriti lahata, aga ütleme nii et ühed inimesed tahavad mu käest palju raha saada.

aga üldiselt, targem oleks vist nüüd pihtimiskappi minna ja seal natuke pattu kahetseda. (ja anni tehtud saiad sinna kaasa võtta, jee!)

teisipäev, 20. veebruar 2007

ärkasin üles praegu, et öelda et täiega vabalt võib ka kirjutada Laine Jänesepea!

Jumala hääl

Tere, mina olen Elina. See siin on kahe värdja, täpsemalt kahe Anne tänava värdja, blogi. Siia me kavatseme kirjutada kõik oma suuremad sigadused ja saladused, mis ühes saladuslikus Anne tänava korteris aset leidma hakkavad, välja arvatud KÕIGE SUUREMAD saladused, mida me kavatseme avaldada ainult oma tõsielusarja "Anne XX-XX" pihtimiskapis.

MIna kolisin siia 16. veebruar. See oli saatuslik kuupäev. Järgmisel päeval murdsin pooleks korteri võtme. Lasin teha uue võtma. See ei keeranud. Evakueerusin Rüütli tänavale. Päeval pärast seda päeva parandasin wc-potti.

Ja täna... täna oli lihtsalt sitt päev, mis lõpuks kulmineerus meie köögis hea seltskonna ja ülitähtsa tegevusega. Ja nüüd ma õmblen ühe loori. Ühele väikesele õnnelikule hiirele.

Muide, Anni ütles just;"Ma tegin eriti tugevad konstruktsioonid, mis peaksid vastu pidama kõigele, mis ühe hiire elus ette võib tulla!"

Tere, see nüüd siin siis Anni. Põhimõtteliselt mina pole üldse värdjas, mina olen ahv ja parematel päevadel ka näss. Kapist eriti ei räägi, sinna saab igaüks sisse minna ja välja tulla. Riidekappi saab ka minna ja siis taaskord kapist väljuda. Aga see pihtimustekapp... No see on natukene kahtlane ka. Vahepeal on siin korteris hääled, mis võibolla tulevad sealt kapist. Aga meie arvame, et meiega räägib Jumal ise. Now to the point. Hääl ütleb, et võtke alasti, ma tahan teid näha kogu teie alastuses. Minu meelest meenutab see natuke Janossi häält.

Mina kolisin oma santlaagriga Annesse pühapäeval, st eile. Aga see pole üldse oluline. Mis on? Noh... Täna oli väga asjalik päev. Saime loengus lainejänesepealt moosi (jesss!), tikke ja hügieenilise huulepulga ka. No mida on ühele tudengile veel vaja, ütelge mulle! Seega sõime täna õhtul hästi palju moosisaiu.

Pärast kooli käisime linnas ja ostsime Kõige Poest punase-valgetäpilised taldrikud, nii armsad. Mina tegin kodus pesupäeva ja riputasin riided puudel laelambi külge kuivama. Nüüd siin jah õmbleme. Köögilaual imekenad hiirtestringid, mustad ja pitsilised. Tegelikult meenutavad need natukene neid sumokate pükse (eee... kui neid püksteks võib nimetada), niiet hiired näevad välja nagu Barutod. Elina näiteks valmistab praegu üldse loori. Ühesõnaga, kuigi seda väljendit kasutades ei piirdu ma kunagi vaid ühe sõnaga, idüll missugune! (Lugejad peavad ka siinkohal ohkama)
Side lõpp