Ühel õhtul saime Katsilt ja Marilt lõpuks teateid. Et nad liiguvad Cannesi ja et saab kokku ja värki. seletasin neile puust ja punaseks, et kuhu peab minema ja mida tegema. ja kujutage nüüd ette. nad kõnnivad valesse linna otsa. siis saavad aru et on vales. sõidavad bussiga kesklinna. jäävad La Napoule bussist maha. ja kõnnivad linnast sinna. See oli nagu eriti hull. Öösel, kui just olime valmis saanud oma teise pajatäie pastat ja pidime sööma hakkama, helises telefon ja Karini üliväsinud häält ütles "ma olen kuskil La Raguette rannas, on see väga mööda?". See tunne mis mul siis oli, oli lihtsalt võrratu. Siiani tulevad külmavärinad kui mõtlen. Ta oli meist üle mere kuskil paarisaja meetri kaugusel, ainult maa pealt pidi sinna pisikese ringiga minema. Aga pärast kõike seda kui nad olid kuskil Itaalias ja Cannes seigelnud ja jala keset ööd selliste kottidega nii palju kõndinud, ütles mulle niiiii tuttav hääl, et ta on mulle niiii ligidal! Siis nad tulid, söötsime neil kõhud täis, jõime veini, rääkisime juttu ja.. lihtsalt taevalik tunne oli!
Venna tegi veel seda nalja koguaeg, et kui me eesti keeles rääkisime, sisi ta ytles et tal on vist vesi kõrvas, aga ta ei saa aru mis me räägime. Ja siis läksime jälle sujuvalt inglise keelele üle :)
ma tean, et ma kirjutan kõigest praegu marusegamini, aga kõiki neid asju on lihtsalt niiiiii palju ja neid ei ole eriti võimalik kuidagi järjestada. et siis. tsehhidega oli hea, meil olid paari päeva jooksul tekkinud täiesti oma naljad, anni oli lihstalt koguaeg Phoebe ja tänu ühele venna jaoks NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII naljakale seigale peegliga, sai minu nimeks üsna ruttu mirror. Ja see võrratu aksent, millega nemad seda ütlesid. Kasvõi selle taaskuulmise pärast sõidan millalgi Tsehhi.
meie kodu juures elasid peale cucumber-creature'ite veel ka krabid ja nahkhiired. ja annu väitis et ta ei karda neid nahkhiiri, aga tegelt me teame kõik, kui hirmunud ta oli.
aga üks öö oli natuke halb ka. Nimelt võitlesin ma ühe türgi ahviga, kes oli täiesti veendunud, et ma pean temaga cannes'i minema, kuna tal on VOODI. paaritunnine võitlus võideldud, lasi ta lõpuks oma haarde mu käe ümbert lahti ja läks ära. Ja öösel tuli meie täiesti eraldatud, inimtühja, üksikusse randa neli politseinikku ühe pisikese kotiga, nii muuseas küsides et kas see on meie kott. See oli tõeline huumor. Ma ei oska seda kuidagi kirjeldada, lihtsalt.. see koht kus me elasime. sinan ei tuleks kunagi keset ööd lihtsalt niisama 4 politseinikku. Igatahes, ütlesime et ei ole meie kott ja nad läksid ära. selline tore seigake.
meie nädalake maailma parimate tsehhidega ja parimas pesas hakkas läbi saama.
Viimasel õhtul tegime oma öekesele-vvennakesele postkaardi ja pudeli veini. hommikul oli kurb neile headaega öelda. sest tegemist oli tõesti väga ja väga võrratute inimestega. ja kunagi me kohtume nendega maailma viimase palmipuu all.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar