epule

hei!

uudiseid ka

E k2is vahepeal Hispaanias ja A valvas samal ajal tublilt kodu. E on kohe maruuhke A üle nüüd. aga varsti l2hevad E ja A koos ka j2lle reisule. kindlapealekohe!

tsau söbrakesed

üks teine mees on teist nägu kui esimene mees

Siin ta nüüd siis on - valmis ja väärakas. kirjavigu ei viitsi parandada, pooled sõnad on kokku kirjutatud ja paljudest kohtadest tähed vahelt ära. Aga see kõik jätabki ruumi teie fantaasiale, et te igaüks saaks meie tripist omamoodi osa.

ja alustage siis lugemist vanematest postitustest, siis saate asjaest õiges järjekorras teada.

(ja keda meie edasine tegevus huvitab, siis .. on käes oktoober! .. ja meil on jätkuvalt kesköised söömasööstud)

No tere.

Oleme nüüdseks juba mõnda aega Eestis olnud, aga näe blogi pole lõpuni kirjutanudki veel. Mina pole seda osalt teinud kindlasti sellepärast, et siis kui ära kirjutan, siis ongi nagu kõik läbi.. aga natuke on ikka veel see minemise, tulemise, nautimise tunne.

Nüüd püüan siis vähehaaval lõpuni ära kirjutada. Osade asjade kohta kirjutasime ainult märksõnad, neist siis tuletan midagi välja ja vahel kirjutasime päris postituste moodi asjad ka märkmikusse. Loodan et ei lähe väga segaseks ja saate aru. Panen postitustele need kuupäevad, mis märkmikus on, mitte need millal ma nad siia üles panen. Nii et kerige siis aeg-ajalt allapoole ja vaadake, kas on midagi uut.

on the road again...
aga kahjuks kõik rekkad küll pole.
mingi teema neil, et pühapäeviti ei või sõita, teed liiga ülekoormatud vms. ainult fresh-kraami vedajad võivad. jaaaa-täna on pühapäev!

muidu saime mingi paarkend kilti sõita ühe rekkaga, mille juht oli meid seal lollis tanklas, kus terve eilse päeva passisime. ja nüüd tahaks ühe laksuga varssavisse jõuda.


ELINA:
heihoo, anni viimane soov paraku ei täitunud. eelmisest kohast saime järgmise rekka peale, kes pani meid suht suure linna wrozlawi alguses maha. seal võttis meid suure taidlemise peale üks mees oma autosse, kes tegelt pidi wrozlawisse tööle minema, aga otsustas meid läbi linna viia. tutvustas veel olümpiastaadionit, kontserthalli jms.
tahtis vanalinna ka näidata, aga me ütlesime, et meil suht kiire.

järgmisena võtsid meid peale üks naine ja ta tütar, kes üllatus-üllatus, kuulasid lisaks poola kräpile ka bob&ziggy marleyt. hästi lõbusad olid, koguaeg togisid üksteist. eriti armas oli see, et nad sõitsid ka meie pärast 30-40 km rohkem, et meid varssavi maanteele ära viia. siis saime ühe naise ja mehe peale, kes sõidutasid ka meid läbi varssavi ja sellee kõigele lisandus nende poolt veel ühed bigmäki eined.

nüüd oleme suht lambikatega leedu piiri poole teel. aga kokkuvõtteks: kõigist neist inimestest kirjutasin selleks, et öelda, et pole siin poolas midagi hullu, inimesed on heatahtlikud ja ruttu korjatakse peale ka. igatahes kiiremini kui tsehhis ja prantsusmaal.

ja nüüd võlun end suwalkisse, et sealt juba edasi leetu saada.


ANNI:
piiri poole liikusime poolas suht vaevaliselt, linnast linna. aga juhid olid taaskord väga toredad ja viisid meid linnast välja veits, et oleks parem hääletada. igatahes umbes 130km enne piiri jäime kinni. keegi ei tahtnud peale võtta. paar eesti autot sõitis ka mööda, aga mu EST-särgiga keksimine ei andnud mingeid tulemusi. leedu poolt oli koguaeg pikk autoderivi ja kõik passisid nagu mingeid...

aga lõpp hea, kõik hea. passisime tund aega, lõpuks viis mingi suurem autoke meid suwalkisse ja ülla-ülla, sebis sealt edasi, riia poole teel olnud rekkale.

no teise rekkaga jõudsime piirini, aga siis selgus, et juhil olid mõned olulised dokumendid kodus. enne otsis pool rekkat läbi ja vandus koguaeg KURRVVAAA ja KURRRVVAAA.

piirist veel üks asi. meie teada (rekkajuhid nii väitnud) ei või piiri ületades olla autos rohkem inimesi kui on kohti ehk siis me mõlemad ei tohiks rekkas olla. aga selle poolakaga piiri ületades püüdsime ka jaurata, et mis värk on, kas nii tohib, kas peame ise jala üle minema vms. Kuid nagu enamus poolakaid ei rääkinud ta vene keelt (kuigi ütles et räägib, aga seda ütlevad ka paljud, kuigi ei räägi) ja jauras oma poola keeles. niisis sõitsime rõõmsalt üle piiri. ja kujutage ette EI JUHTUNUDKI MIDAGI,peale selle et korraks veidi selline põgeniku tunne.

Pärast Poola-Leedu piiriületust keerasime magama. Ma sain veel lugematul hulgal jalakrampe kuid uni oli tugevam ja nii me magasie nagu loomad. Palju aega oli ju möödas sellest, kui saime pikemalt ja korralikult magada.

Enivei. Kui üles ärkasime (õigemini juht äratas." HALLOO, HALLOOO!") nägime ainult silti "RIGA 23". Haahaahaa.. Selline piiriületus meie armsa Baltikum piires siis! Ärgake Baltimaad...

Noooo..ärkasime siis ja Poola kutt ütles, et KEHJYWDGIWOEOPW()/&%¤%&/(I)O= (tõlkes: eesolev rekka läheb läheb Tallinnasse). HOPLAAA! Ta oli meile edasiminekuks uue rekka sebinud, nii armas.

Nüüd siis istume juba kolmandas Poola rekkas ja sõidame KODU poole. Juht räägib isegi vene keelt, poleks uskunudki kellegi vene keele oskus mulle kunagi nii meeldima hakkab. (edit: praegu kirjutamise ajal tegime sellest lausest remiksi teemal t juht rääkis isegi veelindude keelt ja oli tegelt aul. ja et ta korraga hakkas tiibadega sahistama ja meid oma nokaga nokkima. ja et aul rääkis hoopiski vene keelt. a see selleks)

Aga kokkuvõtteks Poolast - inimesed väga sõbralikud, heatahtlikud, abivalmid. Enamus kohtades saime kiiresti peale. Paljud juhid sõitsid meie pärast rohkem, aimates et me linnas hätta jääme ja viisid meid läbi linnade. Mäki-naine oli nii heasüdamlik et lausa pisar tuli silma ning poola rekkajuhid ja nende viitsimine lällaritega meile edasiminekuks uusi rekkaid sebida... Kuradi pikk lause tuli, aga kuradi tore ju! Meie kogemused Poolas hääletamisega ning selle suure maa inimestega on igati positiivsed.

Inglase kombel räägiks ilmast. Tagasiteel hakkasid sajud juba Prantsusmaal. Uskumatu, kui kiiresti kõik võib muutuda. Peatusime tanklas, kus rohi oli kõrbenud nagu savannis, ning autos oli ka jahedam, sest isegi varjus oli palav ja polnud õhku hingamiseks. KÜmned ja sajad kilomeetrid edasi hakkasid vihmaluulud, mis tegelikult polnudki luulud. Ja nii siis on sadanud igasriigis alates Prantsusmaast.

Kui sõitsime Varssavi poole oli taevas väga tume. Tumehall. Ja siis hakkas sadama väga räigelt. Nähtavus oli umbes 60 meetrit ja vihm väga tugev. Pärast kui natuke selgemaks läks, võis näha et ka tuul oli hästi rappinud. Tee oli oksi ja muud jura täis.

Vot just sõitsime siin Lätis ka ühest teele kukkunud puust mööda.

AGA NÜÜD PIIRIPUNKT! EESTI - KODUMAA :B

Elina puldis.
Statistikast ka nats. Üleeile jaurasime teedel-autodes kokku mingi 12h, öösel magasime kuskil Prantsusmaal, Nancy kandis tanklas. Anni magas belglaste autos, ma õues. KOkku sain mingi 4h und. Siis jaurasime teedel 23h, kõik Prantsuse, Luksemburgi, Saksa, Tsehhi tanklad ja öösel siis 3h und ja uues tanklas mitu tundi jauramist. Kusjuures täna keerasime lihtsalt üks hetk keset päeva ühe kuuse alla mitmeks-mitmeks tunniks magama. Ja nüüd oleme siis Tõnu uneaja täissaamist oodanud. Kell 12 pannakse Mäkk kinni ja siis plaanime laste mänguväljaku muruvaiba vallutada, aga sinna on veel peaaegu tunnike aega. Vahepeal kui tahame Mäki wc-d külastada, teeme näo nagu vaataks midagi ja siis küsime lolle küsimusi, aga midagi ei osta.

22.juuli. hommik pool seitse.
Olem lõpuks POOLAS! Kujutage ette, et isegi POOLA üle võib rõõmu tunda. Oleme mingi üks kilomeeter piirist, istume ja naudime seda, et Poola rohi ja metsad näevad välja nagu kodumaa omad. No nüüd tuli piirivalve ja küsis passi. No mida fakki?! Jep, meil on siuke põgeniku kleeps otsaees. Igatahes:

Eile ostsin Tsehhi tanklast süüa
ja müüa
unustas mu moosipallikesed sisse lüüa

Aga selleks ajaks kui ta selle avastas, oli kaardimakse juba tehtud ja kun ta inglise keelt ei osanud, siis ei hakanu jaurama ka. Tegin lihtsalt sorri-sorri nägu. Nii et sain kaks tasuta moosipallikest. Aga sellega mu tasuta asjade seiklused alles algasid, läksime mäkki ja tahtsime kohvi osta. Tsehhi raha meil ei olnud aga kutt ütles et eurodega saab ka maksta. Ma võtsin siis 50-se välja ja tüp naerab ja ütleb, et kohv on üks euro ja ülejäänud 49 saan ehhi rahas tagasi. JAsiis teeb mulle hoopis tasuta kohvi ilma et ma üldse jõuaks reageerida. Mingi hetk kui inimesi vähemaks jäi, allutasime siis laste mänguväljaku, kus oli maailma parim feik muruvaip ja väike hiirepoiss/tüdruk siblis ka seltskonna mõttes ringi.

NB!Tankla PIMP ja naised :) (Selle koha oli Anni kirjutanud. ii et siinkohal peaks rääkima, et seal tanklas sebisid ka kaks ehtsat litsi ringi, odavates kaltsudes, poolalasti ja neil oli isegi PÄRIS EHTNE PIMP!! Vahepal tekis isegi väike hirm, et äkki nad peavad meid kokurentideks ja teevad öösel vagaseks vms :D)

Millalgi öösel hakkas jälle vihma sadamaja vrjusime mäki varikatuse alla. Võrratu oli kuulda ja näha seda vihma, aga mitte tunda. Kusjuures enne veel jaurasime magamiskottide sees nagu suslikud mäki juures, et veenduda et see ikka kinni on ja et kedagi pole. nii me siis lamasime seal oma magamiskottidega ja ma kirjutasin justaitäh-kirja mäki töötajatele, kui nurga tagant astus üks neist tasuta kohvi kuttidest välja. Koos oma homiega, keda olime ka varem juba näinud. Hakkasime kõik lihtsalt täiega naerma. Kutid tõid veel seest kohvi ja nii me saimegi endale veel ühed toredad Tsehhi sõbrad juurde :)

tsehhhhhiiiiii

NII KIRJUTAS ANNI:

enivei, nüüd on sellised "lõbusad" lood tulekul..

ühes moslemitest üleujutatud ja räpases tanklas, mida täitis kõrvenõgeste lõhn, passisime küll oma pool noorust maha. Need moslemid sõidavad igalt poolt maailmast vist kuskile Mekasse kokku praegu. aga üks on kindel, parkida nad küll ei oska! Igatahes olime seal tanklas sitaks kaua, aga lõpuks saime peale ja liikusime järgmisesse ja juba kaugemasse puhkekohta passima. Eilse päeva viimaseks tanklaks jäi mingi lambikas, kus ka öö veetsime. Ilm oli jälle sitt ja sadas, me hääletasime, väljas juba suur pime. Aga noh, olime vähemalt tsehhis. Mingi hetk (kell 5 hommikul) liikusime igatahes wc-sse magama. Taas selline tore väljast rünnatav peldik.

Asjad ja ise märjad-niisked, räigem uni, väsimus, tüdimus.. Elina magas wc-põrandal magamiskotis nagu suur ja rasvane tõuk, mina uinusin taas oma põlvedel. Viimaseid pilte enne uinumist oli muidu mingi ringi sebiv tarakan/prussakas.

Inimestel, kes wc-s käisid oli vast küll huvitav vaade. Mingid räpased hipid põrandal magamas. Mingi hetk tõusin üles, sest oli külm (nb! niisked riided) ja soojendasin ennast puhuri all. Siis tõusis elina ja hakkas peldiku põrandal pasteedisaia sööma. Jällegi palju huvitavaid näoilmeid wc-külastajatelt.

Anyhow, hommikul siis hääletasime edasi ja lootsime täna ikka üle Tsehhi-Poola piiri saada. Meid võttis peale kutt, kellega oleks saanud kuskil poolele teele enne Varssavit. Aga meil ei vedanud, sest tüüp ise jäi ka Tsehhi kinni. ta kauba mahalaadimise koht avatakse alles esmaspäeval ja ta peab nii kaua passima. Nii et saime liftoffi ühesse tanklasse 20km enne Prahat ning oleme siin juba terve päeva kinni. Oleks vaja saada läbi Praha linna, aga kõik on seni läinud ainult Prahasse, mitte kaugemale.

Aga! Siinsest tanklast avastasime juhuslikul ringkäigul juhuslikult Eesti rekka. Juhuslikult ASSOTRANS, juhuslikult PAIDE. No tere Tõnu ja ta sõber! Aga nad hakkavad liikuma alles kell 3 öösel. Jap, jap, me otsustasime passida ning kui seda tegime, oli ees ootamas 7 tund istumist. Nüüd on juba naaatuke vähem, kell on 10. 5 tundi..

Seda ka veel, et mu jalad on juba mitmendat päeva täiesti paistes. Jalalabad ja pahkluud.. Täiesti jube, ma ei saa enam üldse aru, mis minuga toimub. Vahepeal mõtlesin välja kõikvõimalikud mustad stsenaariumid. Igast imelikke ja haruldasi haigusi on olemas ja need ründavad täiesti ootamatult. Hetkel lohutan end mõttega, et ehk on jalad paistes, sest nahk sai päris kõrvetatud. aga ei tea, ei tea ja sellepärast tahaks kiiresti koju ja üldse ei taha enam kuskil tsehhis kinni olla.

Tundub et meie õnn on meid maha jätnud. tagasitee üldse ei edene, täiesti kohutavalt oleme kinni. Optimistlikuma plaani järgi oleks me täna ösöel juba Eestis, aga noh, kinni jäime. Hetkeprognoos: jõuame Eestisse millalgi esmaspäeval. et siis kaks päeva veel. JA ÖÖD!

Et siiski meeleolu veel üleval hoida, tooks ära käputäie kilde, mis näitavad et Eestil on veel pikk-pikk-pikk tee (umbes sama pikk kui meil koju) maailmakardile ja teadvustatusele.

Loomulikult arvatakse, et endise NL-i liikmena on meil praegu ka, ikka veel, kommunism. jajah.. ja on ka imestust tekitav, et meil on internet! Geograafiast ka. Eesti asub kuskil rumeenia kandis. meie pealinn on Ljubljana. Keel kuulub slaavi keelte hulka. Ja nüüd parim! eestlased on pilusilmsed, nagu mongolid. Muidugi arvatakse et meil on praegugi paras talv ja ikka väga külm koht. Jah, me püüame hülgeid ja elame igludes, jee! Ljubljanast tuuakse mujale Eestisse kommunistlikku sõnumit. Ilus Eesti!

Nüüd aeg aga märkmik käest panna, sest väljas on nii pime, et VITAUTASTKI EI NÄE.

märkamatult luksemburg.

Belglastega oli sisi see värk, et saime nendega ikak väga pika maa sõita. veidi alla tuhande kilomeetri vist. nad kuulasid minu jaoks päris meeldivat muusikat ja üldse oli päris tore sõit nendega :) Ööseks nad otsustasid meiega koos sinan kiirtee puhkealasse jääda. Aga ma ei saanud üldse magama jääda, sest autod sõitsid niiiiiiii lähedal. ja phoebs magas autooos!!

aga igatahes, oma piiriületus linnast sõitsime kummalisel kombel mitu korda mööda ja ühel hetkel avastus: luksemburg. no tore, veel üks riik kirjas :D ei tol hetkel oli naljakas ka natuke.

ahjaa, ja hommikul niitis meid maha politsei. kes lihstalt näppis meie passid pooleks ja ütleks kõik numbrid kuhugi oma lällarisse ja annil isegi vahtis passikaante vahele. ja meie lihstalt naersime. nemad olid surmtõsised. aga ma teadsin et ma ei ole mitte midagi valesti teinud ja tegelt see oli marunaljakas, sest ma juba teadsin mida nad mõtlevad. Kõik ütlesid et me näeme nagu 14-15 aastased välja. ja muidugi ka see osa, et me oleme kodust põgenenud.

samal päeval kui Nancy ligidal belglastest lahku läksime, käisime siis ka Luksemburis ja Saksamaal ja öösel lõpetasime Tsehhis.

Ja üks äge asi veel. inimesed keda me oma teel kohtasime, tahavad millegipärast meist alati pilti teha või meiega kaasa tulla.

kirjutan nüüd ühe postituse täpselt nii nagu ta mul märkmikusse kirjutatud on.

"19. lahkusime.
17-18 öö türgi fakid ja politsei.
18. Cannes ja nett ja kohvitamine. Kats ja Mari õhtul ära, meie 19. kurb-kurb.
algul 1 auto, siis belglased Johan ja Krikke
öö kuskil Nancy lähedal, magada ei saa
20. hommik, kell 7 hääletama, vihm, jube, passime üheni
siis edasi 60 km (Metz)
karuperse, õigest teest möödas.
TRA kui sittt on olla, riided märjad, tennised märjad. Ma võiks juba kurat teab kus olla.
PASK-PASK-PASK-NEANDERTAAL

ja nüüd ün veel palav ka.

NAHHUI"

pere saab kokku :) ja pere läheb lahku :(

Ühel õhtul saime Katsilt ja Marilt lõpuks teateid. Et nad liiguvad Cannesi ja et saab kokku ja värki. seletasin neile puust ja punaseks, et kuhu peab minema ja mida tegema. ja kujutage nüüd ette. nad kõnnivad valesse linna otsa. siis saavad aru et on vales. sõidavad bussiga kesklinna. jäävad La Napoule bussist maha. ja kõnnivad linnast sinna. See oli nagu eriti hull. Öösel, kui just olime valmis saanud oma teise pajatäie pastat ja pidime sööma hakkama, helises telefon ja Karini üliväsinud häält ütles "ma olen kuskil La Raguette rannas, on see väga mööda?". See tunne mis mul siis oli, oli lihtsalt võrratu. Siiani tulevad külmavärinad kui mõtlen. Ta oli meist üle mere kuskil paarisaja meetri kaugusel, ainult maa pealt pidi sinna pisikese ringiga minema. Aga pärast kõike seda kui nad olid kuskil Itaalias ja Cannes seigelnud ja jala keset ööd selliste kottidega nii palju kõndinud, ütles mulle niiiii tuttav hääl, et ta on mulle niiii ligidal! Siis nad tulid, söötsime neil kõhud täis, jõime veini, rääkisime juttu ja.. lihtsalt taevalik tunne oli!

Venna tegi veel seda nalja koguaeg, et kui me eesti keeles rääkisime, sisi ta ytles et tal on vist vesi kõrvas, aga ta ei saa aru mis me räägime. Ja siis läksime jälle sujuvalt inglise keelele üle :)

ma tean, et ma kirjutan kõigest praegu marusegamini, aga kõiki neid asju on lihtsalt niiiiii palju ja neid ei ole eriti võimalik kuidagi järjestada. et siis. tsehhidega oli hea, meil olid paari päeva jooksul tekkinud täiesti oma naljad, anni oli lihstalt koguaeg Phoebe ja tänu ühele venna jaoks NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII naljakale seigale peegliga, sai minu nimeks üsna ruttu mirror. Ja see võrratu aksent, millega nemad seda ütlesid. Kasvõi selle taaskuulmise pärast sõidan millalgi Tsehhi.

meie kodu juures elasid peale cucumber-creature'ite veel ka krabid ja nahkhiired. ja annu väitis et ta ei karda neid nahkhiiri, aga tegelt me teame kõik, kui hirmunud ta oli.

aga üks öö oli natuke halb ka. Nimelt võitlesin ma ühe türgi ahviga, kes oli täiesti veendunud, et ma pean temaga cannes'i minema, kuna tal on VOODI. paaritunnine võitlus võideldud, lasi ta lõpuks oma haarde mu käe ümbert lahti ja läks ära. Ja öösel tuli meie täiesti eraldatud, inimtühja, üksikusse randa neli politseinikku ühe pisikese kotiga, nii muuseas küsides et kas see on meie kott. See oli tõeline huumor. Ma ei oska seda kuidagi kirjeldada, lihtsalt.. see koht kus me elasime. sinan ei tuleks kunagi keset ööd lihtsalt niisama 4 politseinikku. Igatahes, ütlesime et ei ole meie kott ja nad läksid ära. selline tore seigake.

meie nädalake maailma parimate tsehhidega ja parimas pesas hakkas läbi saama.

Viimasel õhtul tegime oma öekesele-vvennakesele postkaardi ja pudeli veini. hommikul oli kurb neile headaega öelda. sest tegemist oli tõesti väga ja väga võrratute inimestega. ja kunagi me kohtume nendega maailma viimase palmipuu all.

kurk-olendid, tondinahad ja meie :)

Järgmisel hommikul ärkasime selle peale et mingi liivapuhastusmasin ilge mürinaga mu kõrval undas. Nii kuskil maksimum meeter maad minust. Ja terve rand oli kollastes riietes koristajamehikesi täis. Aga tol hetkel oli mul veel ikka nii uni ja halb, et magasin lihtsalt edasi. Kusjuures paar tundi hiljem tuli randa üks tore noorpere, mille perepea mult küsis et kas räägin inglise keelt ja kui vastasin et räägin, siis ta jutustas loo kuidas nädalake tagasi oli see sama masin kahele rannas magavale hipipiffile otsa sõitnud. anni siis suht irooniaga küsis, et mis juhtus, kas neil poel jalgu enam või. Ja mees vastas surmtõsise näoga et umbes midagi sellist jah. Siis oli küll veits skeeeeri olla.

Olime siis veidike aega veel seal rannas ja kui läks juba talumatult palavaks, kolisime oma kodupalmide alla tagasi. See kodupalmide koht oli tegelikult selline väike muruplats, kus kasvasid suured palmid. Ja ta tegelikult asus ikka väga inimrohkes kohas ja autod ka koguaeg sõitsid ümberringi. Aga see oli jama et me päriselt seal elada ei saand, sest öösiti käidi seda muru kastmas ja siis oleks nagu veidi märjavõitu olnud. Aga muidu oli see päeval lihtsalt ideaalne koht, varjus, pehme roheline-roheline muru ja palmid nii lähestikku, et võisime kõik neljakesi seljad vastu puid toetada ja ringis (ruudus) juttu rääkida :)

Ühel hetkel kui Phoebs ennast magama keeras, otsustasime tsehhidega, et peaks linnast natuke välja minema. Läksin ja ostsin Cannes-Antibes - ja lähiümbruse kaardi ja valisime suht lihstalt nime järgi välja, kuhu minna. Siis läksid tsehhid linna ja meie jäime niisama istuma. Tagasi tulles oli neil juba kõik selge, kust läheb buss ja mis kell ja kus maha peab minema :) Niisiis, kuna Kats ja Mari üldsegi ei liikunud veel meie poole, otsustasime neil siis hoopis eest ära liikuda :) Sõitsime bussiga sellisesse armsasse väikelinna nimega La Napoule. Ta tegelt ei olnudki väga väike ja suht Cannesiga ikkagi kokku kasvand ja natuke turistikas ka, aga kindlasti rahulikum ja vaiksem kui Cannes. Leidsime endale ühe hotelli ranna lõpus pisikese ringikese kivide vahel, pisi-pisikeste kaljude ääres. ja meri oli 8 sammu kaugusel. kui täpselt tahate teada, siis 4 sammu minu "voodist" minu kivini ja 4 sammu minu kivist mereni. Päeval käis seal rannas ikka inimesi ka, aga keegi väga meie lähedale ei roninud, sest pärast seda meie pesakest ei saanud enam niikuinii kuhugi kaugemale eriti minna. ja pealegi meil oli santlaager koguaeg laiali. Ja ega ise ka ei tahtnud väga kuhugi eraldatumasse kohta minna, sest nüüd meil oli ju kõigest kahe kaljunuki taga dush, kus võis end öösel täitsa vabalt pesemas käia :)

Meie viimasest kaljunukist sai veel ujuda ühte ägedasse kohta. Selline väike uruke kivide ja kaljude vahel, kus elasid vees kummalised cucumber-creatured. Kui keegi on lugenud Beekmani "Tondinahku", siis minu arust see koht oli täpselt siuke, kus võiksid nemad elada.

Õhtuti tegime lõkkel süüa ja jõime veini, päeval uimasime niisama ringi, lebasime ka kõige väiksemates varjudes ja ootasime õhtut. Ja ma ujusin iga 15 minuti järel. Ükskord oli ikka marunaljakas kui me üritasime varahommikul mingi kolmekesi ühte imepisikesse varju ära mahtuda, et saaks natukenegi kauem magada. ja kui anni seal ühel päeval veel väiksemas varjus lihtsalt ülikummalises asendis istus.

Edit

ahjaa, paar asja jäi enne vahele ka. Nimelt, see Loici söömapidu, öine metroosõit ja Lyoni öö nädalavahetusel. Sellel oli üks tipphetk ka. Kui üks Jackie Chan, saades aru et Anni näol on tegemist Phoebega, otsustas ta röövida, jooksu pista ja siis kukkuda, nii et minu väike armetu Phoebs allapoole jääb.. aga tyhja kah, Jumal hoiab lolle ja joodikuid - anni tundis valu alles järgmisel päeval.

Ja siis muidugi see, et nagu alati, õnnestus mul end kõikjal vigastada. Pärast toredat veini ja tuleööd Cannes astusin hommikul ärgates endale hiigelklaasikillu jalga. Pärast viite minutit vere voolamise vaatamist sain aru et mul on ikka väga halb olla ja mõtlesin et no kurat, Ida-Saksa turiste täistuubitud randa oleks ka suht nõme oksendada.

Eelmise postituse lõpu sõi siis blogger ära. Nii et püüan sealt kuskilt kaugelt veel midagi meelde tuletada.

Lyonis käisime siis veel bellecouri väljakul, mis peaks olema üks suurimaid väljakuid euroopas :) juhuslikult leidsime ka ühe kahest suurimast shopingtänavast ja see leid ajas mind ikka suht ketasse, sest kõik asjad olid niiiiiiiiiiiiii odavad. Nägime ka kõige armsamat tänavamuusikute perekonda, valge mees, must naine ja mulatt väike poiss. tegid siukest reggae muusikat ja ma lihtsalt oleks võinud sinna igaveseks jääda :)

Õhtul oli meil "pidu". PJ sõbrad tulid meile ja pidime välja minema. Tegid seal ühe pudeli õlut ja läksime siis kuhugi pubisse. Ja siis tuli parim osa: 15 minutit olime olnud ja siis öeldi et pidu läbi, lähme koju. Oi kuidas me siis naersime. Nagu selline pidu oligi, et tüübid vahtisid kuuekesi ümber ühe õlupudeli, sisi läksime pubisse ja tegime kaheksa peale 2 kannu õlle. suht huumor.

Järgmine päev oli meil siis teine pidu. Läksime Loici juurde, kes tegi meile süüa, mis oli ülinjämmm! öösel läksiem linna ka :) metroos otsustas Loic teha inimestele selgeks et Anni on tegelt Phoebe ja kummaline ol isee, et inimesed ei vihastanudki, kui mingi purjakil noormees nendega jaurama hakkas. Kõik naersid ja olid sõbralikud :) Öösel kell kolm hääletasime linnast koju ja kujutage ette, kõik autod pidasid kinni ja küsisid kuhu me tahame. Lõpuks üks kutt võttis peale ja viis maja ette ära :) Mis oli tegelt suht hull, sest meid oli ikkagi neli inimest.

Ahjaa, ja see oli veel see õhtu kui me tegime inimestele selgeks, et me oleme lesbid. Üks noormees (nimesid me ei nimeta) vajus kohe ikka väga näost ära :D ja õhtu lõpuks veel solvus ka me peale :D

HOmmikul hakkasime siis Cannesi poole liikuma. eriti kaugele ei jõudnudki, ühte pisikesse linna nimega Ville de Vif, kus magasime lihtsalt pähklipuu all. Kusjuures tol õhtul algasid need prantsuse revolutsiooni aastapäeva pidustused ja ilutulestikku lasti minu arust lihtsalt terve igavik. Ja see oli äge, et saime endale tee peal siuke uue "isa", kes keelas meil edasi hääletada, sest pimenema hakkas ja andis veel Provance'i kaardi ka meile :)

Uue hommiku saabudes üritasime siis taas Cannes'i saada. Esimene katse lõppes Sisteronis ja sealt edasi saime juba ühe ägeda tsehhi seltskonna peale. Sõitsime läbi mägede, nautisime vaadet ja juba kuskil 2-3 ajal päeval olimegi Cannes :)

Cannes ostsime kõigepealt süüa, istusime jahisadamasse maha ja pahandasime üksteise pihta. Ja pärast seda ma olen miljon korda mõelnud, et jumal tänatud et mul sisi paha hetk oli ja et ma mölisesin. Ja jumal tänatud, et annil mõistus peas oli ja et ta sinna istuma ei jäänd. Sest tänu sellele kõigele me jõudsime maailma parimate kodupalmide all, kus kohtasime maailma parimaid tsehhe.

Esialgu kui neid nägime, siis nad magasid. Mõtlesime et viskame ka magama. Magasimegi. Ja kui üles ärkasime, siis .. see pilt jääb vist eluks ajaks silme ette. Nad lihstalt olid seal ja sõid baquette :) ja nii meie tutvus alguse sai. ja ümber baquette'ide keerles see tutvus ka edaspidi. Nad tegelt on Leedu juurtega õde-venda, aga elavad tsehhis. Esimene õhtu otsustasime siis kohe tutvuse tähistamiseks või ükskõik milleks neli pudelit veini osta ja õhtul ehk pidustusele minna :) Tõmbasime siis natuke veine sisse ja siis öde-venda ytlesid et tegelt neil oleks vaja raha teenida ja et nad tahaks jahisadama ees väljakul ühe tuleneelamis-keerutamis-viskamisshow teha ja et kas me saaks neile raha korjata. Muidugi olime nõus! Üpris naljakas oli, aga hakkama saime :) saime veel shveitsi pihvidega kokku ja keerasime randa magama ära :)

me oleme elus ja cannes ja vahepeal on nii palju juhtunud aga yldsegi ei j6ua kirjutada, aga m2rks6nad on siuksed et

- ts2ki-ts2n r66vis anni
- meil on uud leedu-tsehhi s6brad, eks on yli2gedad
- ma vigastasin ennast klaasikilluga ja yks jalg on natuke m6ttetu praegu
- meil on oma kodupalmid
- PESEMA TAHAKSSSSSSSS!!!!!!!!!!!!!

tra kyll ma ytlen, v2he kettasse ajab et see blogger kustutas pool eelmisest postitusest 2ra ja mina ei hakak seda uuesti ka kirjutama........












tyrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr

no sellist pidu pole veel olnud ;D

L2ksin siis mingi aeg tagasi dushi alla ja anni pidi kirjutama meie suuuurest linnask2igust ja eilsest p2evast, tulin siis tagasi ja vaatasin, et ohooo, sellistest asjadest nyyd kyll nii lyhidalt kirjutada ei saa. Nii et ma v6tan nyyd yle.

PJ kirjutas meile kodus igast huvitavaid kohti, kuhu me v6iks minna, aga me suht ei viitsind vaevuda neid otsima hakata ja seiklesime niisama ringi. N2gime igasugu huvitavaid kirikuid ja katedraale :) Suht terve aeg, kui Lyoni kesklinnas h2nginud oleme, on yle j6e v2ikse m2ekese otsas paistnud yks loss, otsustasime siis v6tta ette raske m2gir2nnaku sinna. Treppe oli t6esti vist miljon, k6ndisime m66da neid oma 20 minutit kindlasti. Ja asi t6esti oli seda v22rt, lihtsalt yhel momendil oli terve see linn meie all, nii et isegi p6lved v6ttis n6rgaks. Ja kuna me enda fotosid teiega veel jagada ei saa, siis lykkan siia lihtsalt linke. Nii et siin siis vaade Fourvierelt.

Nagu Anni juba enne ytles, olid sealsamas ligidal veel Fourviere basiilika ja amfiteater. Ja nendega oli selline lugu, et kogu see ymberkaudne ala oli tegelikult kunagi olnud roomlaste asula ja seda m2ge kutsuti "the praying hilliks". L2bi aegade on see olnud ka muudeks religioonikeskusteks, lihtsalt see hilisem basiilika on nagu s2ilima j22nud. Kusjuures seal ligidal on veel yks tornike, mis praegu t2idab vist teletorni eesm2rki, aga mis kunagi ehitati Eiffeli j2rgi. Ta on kyll tunduvalt v2iksem, mingi 86 meetrit ainult, aga kaugelt on ta ikkagi nagu meie p2ris oma pisike Eiffel :) ja siin siis basiilika, amfiteater ja minieiffel :)

K2isime siis linnas tilberdamas. Me Lyoni "kodu" l2hedal on metroo ning sellega s6itsime linna. Ega me ise mingeid erilisi vaatamisv22rsusi ei teadnud, aga kolasime niisama ringi ja sattusime igalepoole. Ronisime miljon trepiastet ning t6usime k6rgele-k6rgele linna kohale. Ohohohooo... kui te vaid suudaks seda vaadet endale ette kujutada, isegi pildid ei anna seda emotsiooni edasi. Vaateplatvormi juures asusid veel Fourviere'i basiilika ning natuke eemal gallo-rooma amfiteatrid ja mingid varemed. Ja siis me olime t6elised turistirajakad ning kl6psutasime oma kaameraga nagu 6iged Ida-Saksa turistid kunagi.

Jaaaa...Kui alla linna tagasi ronisime, sattusime mingile suuremale kaubandust2navale ja avastasime, et Eestis see kaltsukraam ikka k6vasti yle hinnatud. Nyyd vist m6tlesite, et me ostsime ennast pooleks ja omame kahepeale heal juhul pool eurot. Aga ei, taaskord tuletan meelde meie reisi "formaati". Seega naasime k6igist poodidest ilma ostudeta.

Maksuamet teatab: arvete6iendused

Tunnete kogu eelnevate p6lvkondade h6llandust?

Enivei. Paljudest MSN-i vestlustest on v2lja tulnud yks oluline asi. Nimelt arvavad vist paljud, et me tulime siia mehi sebima ja v2rki. Aga ei, kordan kohe yle. Me ei tulnud ratastel veerevate reisikohvritega, mis t2is klubiriideid ja kingi, kilo kosmeetikat ja kyyneproteese pole meil ka ega midagi. Me tulime h22lega l2bi Euroopa, seljakotid seljas ning oleme reisi kestel v2lja n2inud nagu r2pased hipid. Meie reisi eesm2rk on TRIPPIMINE, mitte prantsuse meestega sebimine. Nad ei ole meie jaoks isegi ihaldusv22rsed mitte. Ja meil on kaks v2ga head moodust nende eemale peletamiseks/ esiteks, nagu te k6ik juba teate, me oleme lesbid. ja teiseks, meil on yks pikk sai, millega saab konkreetselt neid eemale peksta :D Ja kui kunagi peaks tekkima yks selline moment (mida KINDLASTI ei teki), et keegi on natukenegi sympaatne, siis meid seovad lubadused meile endale, yksteisele ja teistele eestlastele, et me tuleme tagasi ilma laste ja kihlas6rmusteta. Ja k6ige l2hemale, mis nad meile saavad tulla, on need kuradi prantslaste p6semusid :D

Ja miks me julgesime minna nende Maroko affidega hotelli? Sest vaadake, nad ei olnud ei psyhhopaadid ega ka konkreetsed perverdid. Neil on lihtsalt teistsugune maailm, nad avaldavad oma sympaatiaid natuke tugevamalt kui eestlased ja nagu n2ha, siis meie konkreetsest "EIst" t2iesti piisas. Ja pealegi, me teadsime, et v6ime iga kell toa ukse lukku keerata v6i minema k6ndida.

Miks me l2ksime mingi v66ra prantslase juurde? Sest ta oli b2ckbager, h2belik, tagasihoidlik ja ohutu. Ja see naiste kuues meel ei eksinud, usume ikkagi oma sisetunnet ka ning kui punane ohutuluke syttib, tegutseme vastavalt sellele.

Praegu on teile siit blogist ja meie juttudest j22nd yhtlaselt mulje, et me oleme k6igeme avatud olnud ja k6igiçga kaasa l2inud. Aga uskuge, on olnud autosid, mis peatuvad ja me vaatame yksteisele otsa, ykskord anni isegi ytles "eriti kahtlased kutid", siis jaurame neile midagi ja ei istu sinna. On olnud kutte kes tulevad t2naval ja kysivad kas me tahame nendega juua. Ja me oleme 6elnud ei ja siis eesti keeles edasi jauranud.

Nii, et palun l6petage see kondoomidest r22kimine 2ra, sest me aus6na omame mingit ohutunde piiri ja meil on juba eesti mehigi kahepeale liiga palju. so, no worries plz.

ahjaa, ja seda ka et suures koristamishoos ma viskasin t2na kogemata PJ savu 2ra. Kutt tuli koju ja ei j6udnud viite minutitki olla, kui juba kysis et kus ta savu on.

Elina ja Anni dit :
t2na k2isime poes ja siis seal olid niiiiiiii suured juusturiiulid
Elina ja Anni dit :
et me valisime nii kaua kuni tuled kustu pandi
Elina ja Anni dit :
siis p6genesime

no me oleme j2lle surmasuus rsk, siuksed naerukrambid olid, et l2mbu v6i 2ra


no ma ei tea mehed ja naised, te saate vist aint mu laiba sinna estoniisse